Andres Tarto aerofoto EST | ENG  
 
Otsi
Ava
Aerofotograafia ajaloost
Kujutlus sellest, kuidas maa linnulennult paista võib, kütkestas inimesi sajandeid varem, kui loodi esimesed lennuvahendid või fotoaparaadid. Meediumiks olid andekad maalikunstnikud, kes üsnagi tõetruult maalisid seda, mida tollal nägid vaid linnud.

Üheks
selliseks maalikunstnikuks oli 16. sajandil Veneetsias elanud Jacopo di’Barbari, kelle teadaolevalt esimene “aeromaal” kandis nime “Vista de Venecia”. Teos oli ja on erakordne - pisiasjadeni läbimõeldud, detailiderikas ning tülikat perspektiivi arvestades ka väga täpne.

Itaalias elas samal perioodil teinegi maalikunstnik, Justus Utens (16saj), kelle tööde hulgas leidub palju linnulennuvaateid mõisatest, mõisaparkidest ja -aedadest. Ka tema pidi maalitavat ülaltvaates ette kujutama.

Vaade San Franciscole (esimesi aeromotiive teispool ookeani)   Jacopo di’Barbari - ülaltvaade Veneetsia linnale

Esimese dokumenteeritud aerofoto tegi 1858. aastal Prantsuse näitleja, kirjanik, fotograaf, kuid lisaks kõigele muule ka õhupallisõitja Gaspard-Felix Tournachon (artistinimega Paul Nadar). Esimene aerofoto oli tehtud Pariisi lähedal asuva Bievre’i küla kohalt.

Lisaks fotoaparaadile võttis Nadar õhupalli kaasa terve pimiku, mis võimaldas tal pilte ilmutada vahetult lennu ajal - nii hakatigi tema sõiduvahendit Pariisis tabavalt "lendavaks pimikuks" kutsuma. Nadar asutas 1863. aastal ka “Heavier than air machines” nimelise aerofotograafia kompanii, mille presidendiks oli ta ise ning mille tegevsekretäriks oli Jules Verne.

Paul Nadar Pariisi kohal - niii nagu teda kujutati (1860ndad)    Näide Nadarilit: vaade Pariisile, 1868 (Paul Nadar)

On huvitav märkida, et koos Verne’iga pöörduti ka Prantsuse armee poole, lootes saada luba sõjalise otstarbega piltide tegemiseks Itaaliast, kellega Prantsusmaa oli vaenujalal. Siiski jäi ettevõtmine pooleli, kuid ometi just Nadari toonastest soovidest lähtuvalt võttis USA armee veidi hiljem kasutusele nö Õhupalliüksuse, mida edukalt rakendati kodusõja päevil.

1860. aastast pärineb esimene tänaseni säilinud aerofoto, mille pildistas James Wallace Bostoni (USA) linna kohalt kuumaõhupallist. (vt pilt).


1903. aastal patenteeris ameeriklane Julius Neubronne taimeriga fotosüsteemi, mis monteeriti kodutuvide kõhtudele (vt pilt).

Varajaseim säilinud aerofoto - vaade Bostoni linnale (James Wallace, 1860a.)   1903. a. J. Neubronni poolt patenteeritud aerotuvisüsteem.

1906. aastal kasutas Albert Maul suruõhuga töötavat raketti, mille küljes oli kaamera ning mis pärast äkilist õhkutõusmist seejärel langevarju abil pehmelt maandati.

Esimene aerofoto lennukilt tehti 1909. aastal - pildistajaks oli maailmakuulus lennupioneer Wilbur Wright.

Alates Esimesest Maailmasõjast asendus aerofotode senine maadeavastuslik pool praktilise eesmärgiga - pildistada vaenlase rindejoont ja vägede liikumist. Näiteks 1918. aastal tegid Prantsuse armee väerühmad ühe päeva jooksul õhupallidelt ca 10000 pilti vastaspoole vägade paiknemisest.

Ka Teises Maailmasõjas olid aerofotod tõhusaks abimeheks strateegiliste otsuste tegemisel, kuid pilte tehti nüüdsest reeglina lennukitelt.

Aja jooksul jäid romantilised, kuumaõhupallides reisivad, linna- ning maastikuvaateid pildistavad fotograafid unustuse hõlma.