Jah, edasi sai see mis ikka – hopp! lennukisse ja jälle maa ja taeva vahele. Pärast nii paljusid lennuväljasid ja õhumiile tundus, et kohe-kohe ongi reis läbi. Arvestades, kui kiiresti oli kõik toimunud, oli tundel alust. Miski minust oli veel eilses, võib-olla alles Narva lähedal, aga vahest ka Varstu üksildasel ja panoraamse maastikuga lennuväljal; või hoopis Kihnus, ei Ruhnus.. või Hiiumaal? Kõik oli ju toiminud nii ruttu! Indiaanirahvastel olnud nii, et kui keegi teisele külla läks, oldi mõnda aega tasa ja kohaneti ruumi ja inimestega. Alles siis, kui koht kõnetas ja vaim valmis, avaneti ja hakati rääkima. Meil oli sootuks vastupidi – vaevalt jõudsid ühele paigale head-aega soovida, kui juba kõnetas sind järgmine.. Ja ‘järjekordne järgmine’ oli Kuusiku – teadsime, et näeme seal teisigi, sest Tallinnast oli samal ajal startinud mitu väikelennukit (Eestist, Lätist ja Leedust), kes Balti keti aastapäeva puhul Baltimaade tuuriga olid alustanud. Ajastus oli ideaalne, teised maandusid vahetult enne meid, ning seetõttu sulandusime justnagu valesse pittu – uudistajad arvasid, et ka meie lendame Leedu suunas. Kuid ei, meid ootas veel vaid viimane õhkutõus ja maandumine..
