Öösel oli kõvasti sadanud. Milline vedamine, et just öösel! Vihmapilved olid ida suunas liikunud, ning läänetaevas olid just tekkinud esimesed märgid selginemisest. Nüüd polnud muud kui paagid täis, ja vanad kohad sisse võtta. Pikk päev oli ootamas, palju miile üle mere, nii et me ei teinud auringi varahommikuse Pärnu kohal, vaid võtsime joonelt suuna Kihnu poole. Õhk oli niiske ja ilm just selline, mis paneb pea tööle. Lisaks võimsale maismaakaarele meist paremal (Pärnu laht) andsid tooni siin-seal esilekerkivad pilvetutid. Õnneks nähtavus aegamööda paranes ja pärast üht tiiru Sorgu saare kohal aimasime pilvede vahelt Kihnut, mille looduskaunile lennuväljale me õige varsti ka maandusime. Taas ei oodanud meid mitte keegi, aga just sellise reisi puhul oligi see hea!
