Hiiumaa kaguosas asub üks tükike eksootilisest Eestimaast. Salinõmme rannikuniidud ja soolakud on ülevalt vaadates tõepoolest hurmavad – vaid pehmed kontuurid ja pastelsed toonid, sekka pannkoogilaadseid saarekesi. Tähtis paik lindudele ja teadlastele, ilus paik vaatlejale. Nähtud 2008a. suvel.
Üks ilmselt paljudest Eesti g-punktidest.. kui läheneda kujundile puhtalt filoloogiliselt küljest. Nähtud septembris 2010.
Vahest on just siin võimalik – vähemalt mõõtkava mõttes – saada suurimat Eesti male-elamust? Ja kui see on küsitav, siis kindlasti on need ühed vähesed malelauad Eestis, mille seisu saab jälgida ka kõrgemalt kui laua tagant. Vasakpoolse nupud ootavad veel avangut, ja paremal.. vat kahjuks nii hästi nuppe ei näe, et saaks öelda, kas kuningas on tule all. Nähtud suvel 2009.
Mõni jõgi on käänulisem kui teine, ja silmusklev Emajõgi koos oma väikeste harudega ligipääsmatul lammialal on midagi, mida mujal Eestis, vähemalt sellises mastaabis, ei ole. Siin, mitte kaugel Võrtsjärvest, jäävad kahele poole rabad ja sood (Meleski ja Sangla), mis toovad jõkke lisavett. Kui aga veeseis veidi madalam on, jääb mulje, otsekui lõppeks mõni jõesopp lihtsalt ära. Nähtud septembris 2010.
Vahetult enne Tallinnas maandumist saab turist või kohalik oma silmi treenida abstraktse mustriga, mis lähemal vaatlemisel osutub hiigelsuureks metallihunnikuks, mille vundamendiks on sajad vanad autokered. Nähtud augustis 2009.
Just neil kuudel on Kadrioru loss otsekui suure vihmakeebi alla sattunud. Sest loss saab detsembriks uue katuse. Eesti Kunstimuuseumi kirevast ajaloost, sealhulgas antud maja minevikust (sh näiteks sellest, et seoses riiklike vastuvõttudega tuli nõukogude ajal ekspositsiooni 11 korda maha võtta ja taas välja tuua) saab lugeda siit. Nähtud septembris 2010.
Mõni aeg pärast päikeseloojangut saab Tallinn hoopis teise rüü – värvilisena tulevad välja kõik linna võlu- ja melukohad, ning mustavad selle linna katused. Vasakul Sokos (end Viru Hotell) ja paremal all Raekoja plats. Nähtud oktoobris 2010.
