Kujutlus sellest, kuidas maa linnulennult paista võib, kütkestas inimesi sajandeid varem, kui loodi esimesed lennuvahendid või fotoaparaadid. Meediumiks olid andekad maalikunstnikud, kes üsnagi tõetruult maalisid seda, mida tollal nägid vaid linnud.
Üheks selliseks kunstnikuks oli 16. sajandil Veneetsias elanud Jacopo di’Barbari, kelle teadaolevalt esimene “aeromaal” kandis nime “Vista de Venecia”. Teos on erakordne - pisiasjadeni läbimõeldud, detailiderikas ning tülikat perspektiivi arvestades ka väga täpne.
Itaalias elas samal perioodil teinegi maalikunstnik, Justus Utens (16saj), kelle tööde hulgas leidub palju linnulennuvaateid mõisatest, mõisaparkidest ja -aedadest. Ka tema pidi maalitavat ülaltvaates ette kujutama.
Esimese dokumenteeritud aerofoto tegi 1858. aastal Prantsuse näitleja, kirjanik, fotograaf, kuid lisaks kõigele muule ka õhupallisõitja Gaspard-Felix Tournachon (artistinimega Paul Nadar). Aerofoto oli tehtud Pariisi lähedal asuva Bievre’i küla kohalt.
Lisaks kaamerale võttis Nadar õhupalli kaasa terve pimiku, mis võimaldas pilte ilmutada lennu ajal - nii hakatigi tema sõiduvahendit Pariisis tabavalt "lendavaks pimikuks" kutsuma. Nadar asutas 1863. aastal ka “Heavier than air machines” nimelise aerofotofirma, mille presidendiks oli ta ise ning mille tegevsekretäriks oli Jules Verne.
On huvitav märkida, et koos Verne’iga pöörduti ka Prantsuse armee poole, lootes saada luba sõjalise otstarbega piltide tegemiseks Itaaliast, kellega Prantsusmaa oli vaenujalal. Siiski jäi ettevõtmine pooleli, kuid ometi just Nadari toonastest soovidest lähtuvalt võttis USA armee veidi hiljem kasutusele nö Õhupalliüksuse, mida edukalt rakendati kodusõja päevil.