Pildipäevik
nähtud, kogetud ja öeldud
Kusagile meie selja taha jäävad suvemälestused ja kuskil eespool ootavad meid uued.. mälestused. Vahelduseks valgele ajale toon sisse ka suvemotiive; vastasel juhul läheb kõik liiga ühetooniliseks. Siin üks pilt Eesti suvest, lõbusõidult. Ja valgete kingadega naisterahvast, kes merevaadet naudib. Nähtud 2009. aasta suvel.
Juba ta jäätubki. Pakkudes ainulaadseid mustrimänge nii merel kui järvel ja luues, vahel ohtlikkegi, otseühendusi. Nähtud aasta tagasi Harjumaal. PS. Kuna täna on esimene detsember, siis tuletan veel meelde, et ekraanile mõeldud aerofotokalendri saab siit!
Seekord ennetan uue kuu algust ning juba nüüd saate minu kodulehelt alla laadida 2010. aasta viimase, detsembrikuu kalender-ekraanipildi. Nii nagu ka novembris, on siingi tegemist puuga põllul, kuid nüüd veidi teistsuguse võttenurga alt. Ühtlasi on see hetkeks viimane igakuistest kalendripiltidest. Suur aitäh kõikidele, kes on neid viimase aasta jooksul kasutanud!
Ka kõige skeptilisemad meist ei saa enam eitada talve võimuletulekut, ja sedagi, et juba järgmisel nädalal ootavad meid ees paarikümnesed miinuskraadid. Seetõttu kisub talvisemaks ka minu fotoblogi. Ilusaid lume-elamusi! Foto tehtud viimasel talvel.
Tuttav Tallinna Sadam mulle mitte nii tuttavlikus valguses. Nähtud 2010. aastat hilissügisel.
Võrtsjärve SA lehelt leidsin ilusa mõtte, et Võrtsjärv on järv, mis Eesti mandriosa otsekui kaheks võrdseks pooleks jagab. Siin üks väide vaade selle võrdlemisi sümmeetrilise kujuga ja võrdsust loova järve idakaldast, suunaga lõunasse. Nähtud 2010. a. sügisel.
Oktoobri lõpus on kontrast Naissaare metsamassiivi leht- ja okaspuude vahel ilmsemast ilmsem. Nähtud viis aastat tagasi.
Töö keset suuri ja väiksemaid mustreid, keset suvest ja sügisest räsitud viljapõldu. Nähtud hilissügisel, 2008.
Puud selleks, et kasvõi terve rongkäik teel olles päikese eest varju leiaks. Kuid teed on tühjad. Nähtud Lõuna-Eestis, suvel 2010.
Kui eelmisel pildil on abiks meeskond ja mootorid, siis siin ollakse üksi ja purjega. Kevadine (see on siis hetkel see ülejärgmine aastaaeg) pildike sellest, kuidas kite-surfaritel on sõit täies hoos aga purjelaudurid hoiavad “madalat profiili”. Ning kus tegijaid, seal nägijaid. Nähtud paar aastat tagasi.
Kõigepealt – suur aitäh teile, et siin all olev EA sinilinnufoto nõnda populaarseks osutus! Suurte masinate teemalise etüüdi jätkuks mõtlesin nüüd välja tuua ka ühe suure laeva, võrdluseks koos väikese kaatriga. Jah, kõik me teame, kes neist kahest kiiremini kurssi suudab muuta. Nähtud 2010 suvel.
Ei ole midagi öelda, Estonian Airi Boeingud on ilusates toonides, eriti nõnda, kui taustaks on suvine asfalt. Nähtud suvel 2010.
Jah, üks luik on leidnud võimaluse toetuda veealusele kivile. Aga teised luiged seda ei tea, ei tea.. Nähtud 2008. sügisel.
Sellesse “suurepäraselt sombusesse” novembripäeva sobib vastukaaluks (või tõestuseks sellest, et erand kinnitab reeglit) üks päikeselisem ja suvisem Eestimaa vaade. Pilt räägib sellest, et vahel on igal ujujal, kalamehel või lihtsalt loodusesõbral lihtne valida, milles ta soovib supelda, millist kala püüda või mille kaldal jalutada. Muide, merd ja järve lahutab napp 200 meetrit, aga järve kõrgus on ca 3.9m üle merepinna.
Veel üks kuu on lõppenud ja teine alanud. Minu poolt, head lugejad, teile taas üks kalender-ekraanipilt, mis võetud paar suve tagasi. Kliki pildile või lingile ja tiri alla viies suuruses. PS. Järgmisel aastal selle žanriga ei jätka, nii et detsembris ilmub viimane kuu-kalender.
Värske asfalt ja kivid kurvis, kes neid suudaks lahuta… Kuigi, nüüdseks on teetegijad ilmselt (ja loodetavasti) seda teha suutnud. Ohutuse mõttes. Nähtud oktoobris 2009.
Eelmise pildi järel (aitäh ka ühele eilsele kommenteerijale) oleks paslik välja tuua pilt nüüdsest Vabaduse väljakust. Kes soovib, võib neid vaadelda ka žanris “leia 10 erinevust”. Nähtud paar nädalat tagasi.
Veel 2007. aasta oktoobris nägi Vabaduse väljak välja nagu üks korralik autoparkla. Ja juba 2007. oktoobris lehvis seal TLN2011 plakat, milline sündmus nüüd, vaevalt kahe kuu pärast, ongi tõelisuseks saamas. Ei saa mainimata jätta seda, et olen algusest peale arvanud, et meie vabaduse monumendiks oleks võinud luua mitte led-lampidega moodsa aja lahenduse, vaid targem olnuks Tallinnasse teha Vabaduse park (sümboliseerimaks vabadust kui vaba õhku ja seda, et me vähem või rohkem metsa- või puurahvas oleme). Kuid kui tõesti oleks pidanud […]
Jah, terve masinapark selleks, et midagi lükata, kaevata, tõsta või kallutada. Töömesilased said nähtud 2008a. märtsis.
Rehielamust võib saada rehielamuse – kui seal elada. Siin üks rehielamu, mille juurde viiv rada tundub olevat rohtunud. Kuid loodetavasti käib ka selle juures keegi. Keegi, kelle juured teda sinna kutsuvad. Nähtud 2009.a. Peipsist mitte kaugel, Jõgevamaal.
Ainus, mis reetis elutegevust depoos, oli suitsev korsten. Märk sellest, et õige pea asus siit kõigepealt teele rongijuht, ja esimesest peatusest koos temaga ka rongilised. Nähtud 2009.a. sügisel.
Jah, kui vaadata logistiku või pragmaatiku pilguga, siis pole see muud kui metsa vahepeatus. Hetk enne seda, mil koorem masina peale, ja sadamasse või rongi peale tõstetakse. Kuid isegi olulisemana tulevad siingi välja inimmustrid – põllu viirud vastanduvad puuvirnadele. Mõlemal juhul on näha kahe eriala ‘käekiri’. Ja kellegi ‘jalakiri’ paremal all. Nähtud 2010.a. sügisel.
Mitte miski ei peegelda taevast nõnda hästi, kui väiksed ja vaiksed rabajärved. Ja puude kontuurid moodustavad otsekui taevaraami. Nähtud 2007. sügisel.
Mis muu ikka sügisesse paremini sobiks kui mitte sügisesed pildid.. mõtlesin ma, ja panin siia vaatamiseks ühe õige lihtsat foto, kus tulevad ka varjudena nii lehtedega, kui raagus puud. Nähtud eelmise aasta oktoobris.
Hiiumaa kaguosas asub üks tükike eksootilisest Eestimaast. Salinõmme rannikuniidud ja soolakud on ülevalt vaadates tõepoolest hurmavad – vaid pehmed kontuurid ja pastelsed toonid, sekka pannkoogilaadseid saarekesi. Tähtis paik lindudele ja teadlastele, ilus paik vaatlejale. Nähtud 2008a. suvel.
Üks ilmselt paljudest Eesti g-punktidest.. kui läheneda kujundile puhtalt filoloogiliselt küljest. Nähtud septembris 2010.
Vahest on just siin võimalik – vähemalt mõõtkava mõttes – saada suurimat Eesti male-elamust? Ja kui see on küsitav, siis kindlasti on need ühed vähesed malelauad Eestis, mille seisu saab jälgida ka kõrgemalt kui laua tagant. Vasakpoolse nupud ootavad veel avangut, ja paremal.. vat kahjuks nii hästi nuppe ei näe, et saaks öelda, kas kuningas on tule all. Nähtud suvel 2009.
Mõni jõgi on käänulisem kui teine, ja silmusklev Emajõgi koos oma väikeste harudega ligipääsmatul lammialal on midagi, mida mujal Eestis, vähemalt sellises mastaabis, ei ole. Siin, mitte kaugel Võrtsjärvest, jäävad kahele poole rabad ja sood (Meleski ja Sangla), mis toovad jõkke lisavett. Kui aga veeseis veidi madalam on, jääb mulje, otsekui lõppeks mõni jõesopp lihtsalt ära. Nähtud septembris 2010.
Vahetult enne Tallinnas maandumist saab turist või kohalik oma silmi treenida abstraktse mustriga, mis lähemal vaatlemisel osutub hiigelsuureks metallihunnikuks, mille vundamendiks on sajad vanad autokered. Nähtud augustis 2009.
