Pildipäevik
nähtud, kogetud ja öeldud
Jah, edasi sai see mis ikka – hopp! lennukisse ja jälle maa ja taeva vahele. Pärast nii paljusid lennuväljasid ja õhumiile tundus, et kohe-kohe ongi reis läbi. Arvestades, kui kiiresti oli kõik toimunud, oli tundel alust. Miski minust oli veel eilses, võib-olla alles Narva lähedal, aga vahest ka Varstu üksildasel ja panoraamse maastikuga lennuväljal; või hoopis Kihnus, ei Ruhnus.. või Hiiumaal? Kõik oli ju toiminud nii ruttu! Indiaanirahvastel olnud nii, et kui keegi teisele külla läks, oldi mõnda aega tasa ja kohaneti ruumi ja inimestega. Alles siis, kui koht kõnetas ja vaim […]
Õhtupäike äratab maastiku ellu ning raba rabab meid külgvalguses oma pehme pinnase, mätaste ja järvedega. Keset lopsakat floorat torkab silma ka fauna – antud juhul kaks sookurge, tõenäoliselt paar, kes oma nõtketel jalgadel õhtusöögiks parimat paika (loe: toitu) otsivad. Nähtud augustis 2009.
Jätnud hüvasti tuulise Kärdla lennuvälja ja selle sel hetkel ühestainsast töötajast koosneva personaliga, ootas meid taas ees mandri-Eesti, seekord siis Noarootsis asuv Lyckholmi lennuväli. Sinnasõidul avanesid vaated Uusmererahule ja Kadakalaiule, samuti ka Vormsile ja seejärel muidugi Noarootsi sopiline ja laherikas rannik. Ülaltvaates liblika- või linnukujuline lennuväli paitas muidugi silma ja erines kõikidest teistest Eesti lennuväljadest ka selle poolest, et raja haldaja tuli meile isiklikult vastu, ning viis meid põgusale tutvumisretkele õdusasse Lyckholmi mõisa. Sealt aga väike jalutuskäik lennuväljale ning te võite lausa […]
Sellist tüüpi ‘maastikku’ nähes jäin ma mõtlema, et see mees (või mehed), kes platsil autosid paika sõidutavad, vabal ajal väikeautosse ilmselt ei istuks. Või kui, siis nad hakkavad puhtalt rutiinist seda kusagile ära parkida püüdma. Kuid nali naljaks, vajalik töö on seegi. Saab siis näha, kas maailmamajanduse väikesed ja positiivsed meeleolu- ja numbriparandused ka meiesuguse transiitmaa parkimisplatsidele rohkem elu ja liikumist toovad. Nähtud 2009. sügisel.
Toon siingi välja ühe meie lahes harvanähtava laeva foto. Tegemist oli 2009. aasta juunis Tallinnat külastanud Ühendkuningriigi alusega, mil nimeks HMS Illustrious. Kuigi sadamast oldi selle pildi tegemise hetkel veel paari kilomeetri kaugusel, oli meeskond kenasti üles rivistunud ja ei saa salata, et ka ülaltvaadates tundus olukord kuidagi pidulikum. Aga kes teab, vahest oli see mõeldud peagi pardaleastuva lootsi tervitamiseks.
Aasta valgusrikkaima kuu – juuni – kalender & taustapilt on nüüd viiel moel allalaadimiseks siin: kliki siia >>> Pilt ise on samuti tehtud juunikuus ja pildil on saar, mis on täiel määral oma nime vääriline – Pedassaar (pedajas – mänd). Valgeid öid ja päikeselisi päevi teile, head kalendrisõbrad!
Palava päeva harjal tõusime me taas õhku, et sõita ühelt Eesti suurimalt saarelt teisele – Kuressaare lennuväljalt Kärdlasse. Põldude kohal tekkivate tõusvate õhuvoolude tõttu rappus me lennuk ehk isegi rohkem kui eelmisel päeval, ent kurss jäi mõistagi samaks. Mis sest et mitu peatust oli veel ees, valdas meid ikkagi tunne, et õige varsti oleme tagasi, et kohe-kohe saab ring täis. Sest Eesti on ju nii… te teate küll, mis sõna võiks kahe punkti järele asetada. Lend kahe igipõliselt ja lahedalt […]
Selle nädala soojad tuuled on kindlasti paljud kaasmaalased viisil või teisel merele viinud. Oma vabaduse astet tunnetama, soolast õhku hingama. Siin üks möödundkevadine pildimeenutus Pärnu lahelt.
Siin avaneb merelinn Tallinn veidi laiemas plaanis kui tavaliselt – Rahvusraamatukogust kuni Paljassaare poolsaare tipuni. Pildistatud ajal, mil Vabaduse väljakul käisid veel monumendieelsed kaevetööd, ja pildi paremal all nurgas on kuju võtmas Solaris. Nähtud 2008. aasta juulis.
Seda postitust ajendas tegema eilne traagiline õnnetus Saaremaal, mil Panga pangalt kukkus alla Soome kodanik. Kindlasti ei ole seesuguste õnnetuste vältimiseks tarvis kõiki paiku tarastada, kuid üks on küll kindel – nii lähedale, nagu siin Saarlase artikli esimesel pildil on näha – nii lähedale küll ei tohiks ühtki pinki panna. Või kui, siis ainult juhul kui Saaremaal pole enam ühtki üleliigset vaba meetrit sisemaa suunas.
Tõenäoliselt on paljudel allergikutel selle kevade õietolmust juba ‘kopp ees’. Siin on aga kopp (või midagi seesugust) üleni tolmu sees. Loodetavasti on mehed karjääris varustatud vee ja respiraatoriga.. seda muidugi selleks, et nad saaksid hästi ‘karjääri teha’. Nähtud Lasnamäe karjääris. Juuli 2008.
Eesti mandrilise rannajoone pikkuseks on ~1240 kilomeetrit, ja suures osas on see inimasustusest puutumata. Kuid pealinna-lähedastes paikades käis tihe rebimine sadade loetud mereäärsete meetrite pärast. Tiskre on üks neist ülalt hästi silmatorkavatest näidetest, mis on valla meretuultele- ja võimalustele. Taamal Naissaar. Nähtud mais 2008.
Ruhnust teisel katsel üles saades oli veel hommik, aga muljeid oli juba mitme päeva jagu. Ei ole ju tavaline mõnekümne-minutiliste lendude järel saarelt teisele hüpata (kõrvalpõikena tuli meelde üks ameeriklasest õppejõud, keda kord Muhumaal, Koguvas kohtasin ja kes ennast ‘saare-hüppajaks’, island-hopperiks, kutsus; ehk et kui ta reisib, siis ainult saartele, ja eelistatult väikesaartele). Suund sai võetud Saaremaale, Kuressaare lennuväljale. Kui me mere kohal taas kõrgust kogunud olime, hakkas meist vasakult paistma Läti liivane rannik. Ilmselt Kolka neeme piirkond või midagi, mõtlesime. Muus osas oli sõit rahulik […]
Vastukaaluks tänasele koerailmale otsustasin siin välja tuua ühe sada protsenti kevadvärvides aerofoto. See on ju midagi, mida näeb vaid loetud nädalate jooksul ja mis on omal moel päikese maapealne peegeldus. Nähtud Ida-Virumaal, maikuus 2008.
Kui meie ‘hõbedane õhulaev’ troide ja värviliste körtide saarelt taas õhku tõusis, ootas meid ees veelgi seiklusrikkam mere- ja õhureis. Sest sihiks oli meil.. ca 60km kaugusel asuv meretagune Ruhnu. Suure sinise kohal võtsime kõrgust varuga – varsti olime paari-kolme kilomeetri kõrgusel, ja akna taga jahe tuul. Ei laeva, paati ega lindugi, suur vaikus pildis, kuid mitte helis. Parasjagu siis, kui seljataha kadus viimnegi aimdus Kihnust, tekkis eespool esimene silmside Ruhnuga. Tasapisi Ruhnu lähistele jõudnuna ja kõrgust vähendades olime endilegi ootamatult sattunud purjevõistluse tunnistajateks. Võistluse, mis pidanuks algama päev varem, […]
Juba ongi alanud selle aasta viies kuu, see, mille jooksul kõikvõimalikud värvid valla löövad. Siit lehelt leiab maikuise kalender-taustapildi, mis ehk sobib ka teie arvutile! Nähtud Tartumaal, 2007.a. mais.
Öösel oli kõvasti sadanud. Milline vedamine, et just öösel! Vihmapilved olid ida suunas liikunud, ning läänetaevas olid just tekkinud esimesed märgid selginemisest. Nüüd polnud muud kui paagid täis, ja vanad kohad sisse võtta. Pikk päev oli ootamas, palju miile üle mere, nii et me ei teinud auringi varahommikuse Pärnu kohal, vaid võtsime joonelt suuna Kihnu poole. Õhk oli niiske ja ilm just selline, mis paneb pea tööle. Lisaks võimsale maismaakaarele meist paremal (Pärnu laht) andsid tooni siin-seal esilekerkivad pilvetutid. Õnneks nähtavus aegamööda paranes ja pärast üht tiiru Sorgu […]
Kui hea on nõnda liival pikali olla ning lugeda! Ja mis sest et tuul on päevitamiseks veel liiga külm. Sess on tulemas, võibolla nad loevad konspekte.. Ka jäljed liival kõnelevad sellest, et rannatekke pole sinna veel asetatud, muster on ühtlane ja ootab suve. Nähtud esimestel maikuu päevadel 2008.
Ühest tormist piisab, et mets on nagu segipaisatud tikutoos. Nii et, siin on.. ütleme nii, et tööd on mõneks ajaks. Valdav tuule suund on samuti näha (nö alt paremalt üles vasakule). Nähtud mais 2008.
Veel üks vee-seeriast foto. Kas see, kes kord juba elab Emajõe ääres, oskab arvestada, et midagi sellist võib ükskord juhtuda? Et kõik, kogu elamine, on ühtlaselt vees või selle all? Paat selle uue katusega maja ees annab aimu, et peremees on kohal käinud ja vähemalt näinud, mis on sündimas. Pildistatud aprillis 2010.
Varaõhtuselt ja vaikselt Viljandi lennuväljalt tõusime peagi taas 1000 jala kõrgusele ning nüüd võtsime suunaks Pärnu. Ehk siis joonelt läände, sinna, kuhu maadmööda küll päris otse ei saa, sest et nende kahe linna vahele jääb mõõtmatult võimas Soomaa Rahvuspark (tervitused just kestvassse viiendasse aastaaega). Nii oligi, et enamus sellest distantsist möödus suure inimtühjuse kohal: vaid rabad, rabasilmad ja metsad. Meeletu. Ja jumal teab, kui paljud metsaelanikud ja loodusfotograafid meie mürinast häiritud võisid olla… Veidi veel ja olimegi Sindi kohal, sealt […]
Kindel see, et Emajõe superkõrge veetase on teinud suurt meelehärmi paljudele Tartumaa emadele. Ja isadele. Vee võimusesse jäävad majad, teed, luhad, aga ka mänguväljakud, mis on just selleks paigaks, kuhu vanemad oma lapsi mängima võiksid tuua. Siin üks selline vaikne mänguväljak, mis oma värvilisuses vastandub ümbruse hallile ilmele, ning mille liumäed oleksid kindlasti kasutuses vast siis, kui vesi +20C kandis oleks. Kuid selleks on veel vara. Nähtud aprillis 2010.
Meie seiklusrikas õhusõit jätkus lennuväljadest täispikitud Mulgimaal. Järgmiseks sihiks oli Viljandi. Tuul oli õhtuks vaibunud, päikesevalgus pehme, ja üldse oli mõnusalt soe. Kuna me päeva jooksul värskeid ilmauudiseid ei kuulanud, siis ei teadnudki me, et Lääne-Eestis (eriti saartel) oli samal ajal kõva tuul, vihmane ja seega lendamisvaenulik ilm. Ainus, mis sellele vihjas, oli läänetaeva hallim pale. Viljandi järvel oli mõni paadimees (kes seal ehk puhkust veetis), ja et see on minu jaoks üleüldse ainus järv, mille ümber ma süstemaatiliselt jooksnud olen (aga see on hoopis teine jutt); siis […]
Kui lumi on sulanud aga niidud veel ei roheta ega saa seetõttu maad varjata, torkavad siin-seal silma möödunud sõdade armid – kaevikud. Otsekui sõjahaavad Eestimaa pinnal (loe: kehal), mis aegamisi ehk kinni kasvavad. Nähtud Harjumaal, maikuus 2008.
Torupillitalus ei kõlanud sel kaunil laupäevasel pärastlõunal küll ükski pilliviis, kuid see-eest tegi peremees meile oma kõlava häälega toreda ekskursi oma valdustesse ning tänu talle saime ka maapealt näha üht võimast mulgi värki. Igatahes! Et aga õhtu edenes üllatavalt kiiresti ja päike veeres aina madalamale, pidime end taas lennukisse sättima ning järgmiseks ootas meid ees üks teine mulgimaine lennuväli, Karksi lennuväli. Jah, seal kus enne maandusid sügiseti õunad, maanduvad nüüd tänu Hendrik Agurile väikelennukid. Tuul oli sootuks vaikinud, kui me endises õunapuuaias rattad maha saime […]
On nagu majad aga ei ole ka, ja on nagu lumi aga ei ole ka.. sedasi võiks kokku seda üldist virr-varri, mida silmaga keeruline haarata. Siiski torkavad üldise akromaatilisuse taustal hästi silma mõned värvilisemad majad. Vaevalt kuu aja pärast on kõik teisiti. Nähtud aprillis 2010.
Aprilli esimene nädal hakkab juba lõppema, seepärast on tagumine aeg teada anda, et ka sellel kuul saavad need, kes Eesti maastikke ülalt näha soovivad, endale tasuta alla laadida kalender-ekraanipildi. Selleks ei pea tegema muud kui klikkima siia lingile ning valima välja enda ekraani jaoks sobivas resolutsioonis faili. Pilt ise on tehtud samuti aprillis, kuid eelmisel aastal. Saab näha, kui roheline on käesoleva aprilli lõpp.
Vaikne Varstu lennuväli kadus õige pea metsade ja küngaste taha ning ‘kusagil kaugel ees’ (Eesti puhul, ja eriti linnulennult võttes ei saa seda ilma jutumärkideta muidugi väita), ootas meid ees kohtumine Mulgimaaga. Lendasime üle Valgamaa südame, Karula rahvuspargi, üle Ähijärve ja veel ühe õige muheda nimega järve, Suur-Pehmejärve (inglise keeles siis otsetõlke puhul näiteks Big-Softlake). Üsna suur oli see tõesti, ja kaldadki tundusid pehmed olevat. Ju siis sai asja eest oma nime! Headmeelt tegi ka, et nähtavus oli paranenud ja pilved hajunud. Järved olidki selle lõigu märksõnaks – tegid meid kadedaks mulkide peale. Veel […]
Sellistel vaiksetel ja soojadel sügisõhtutel kanduvad helid kaugele üle vee. Kes teab, võib-olla keegi eemalt, maismaalt, kuulis, et tekil räägiti, või vahest oli kuulda katkeid mõnest tantsuloost, mis suure laeva arvukates baarides kõlasid? Mina kahjuks ei kuulnud, kuigi oleks tahtnud. Õhupallilt oleks ehk kuulnud – keset suur vaikust, püüdes leida helikilde. Igal juhul on kontrast majesteetliku õhtuvaikuse ja meie väikeste inimlike rõõmude vahel suur. Ees Naissaar ja paremal ilmselt saare majaka tuled. Nähtud septembris 2008.
Varsti pärast Ridalit olime Varstus, päris Läti piiri ääres. Sõit ka minu jaoks eksootilisemas Eestimaa paigas oli rikas muljetest ja värsketest vaadetest. Silmapiir oli muutunud kergelt sakilisemaks, andes märku kaugustesse jäävatest Liivimaa maastikest. Kuid kõige meeleolukamaks selle lennulõigu puhul osutus hoopis maapealne nähtus – Varstu lennuväli. See on endine keemia-lennuväli (loodud kunagiste väetamiste tarbeks), kaunis oma lihtsuses ja mis eriti vastuoluline – keset suurt vaikust ja tühjust. Kui me maandunud olime, siis oli kuulda vaid tuule tasast häält lähedaloleva hoone sõrestike vahel, ja linde, […]
