Pildipäevik
nähtud, kogetud ja öeldud
Ca 90 minutit tagasi hädamaandus Ülemiste järvele Soomest saabunud kaubalennuk AN-26. Kui ma just eelmises postis kirjutasin sellest, et Prangli on jäävangis, siis nüüd on sellest jääst kui sellisest ainult rõõmu! Sest ilma selle jääta oleks see kütust täis lennuk kukkunud otse meie merelinna puhtaimasse järve, ja saastanud selle pikaks ajaks. Esiplaanil Eesti metsik loodus ehk kolm kitse. Pildistatud 18. märtsil.
Prangli pandi vangi – nii võiks riimuda ‘selle talve lugu’. Selle 2010. aasta talve, mil Prangli üle pika aja jäävangi jäi. Tõenäoliselt on ka kirikuelu saarel vaiksem kui muidu, sest koguduse vaimulik viibivat Tartus õpingutel. Õnneks on selle talve pimedaimad hetked seljataga, kevad surub peale, ning juba kahe nädala pärast – kevadpühal – on Prangli kiriku uksed kevadise jumalateenistuse puhul valla. Seniks pikka meelt ja jõudu Prangli rahvale! Nähtud 2006. a. oktoobris.
2006. aastal ehitatud Paljassaare esimene linnuvaatlustorn pakub vahel vaatluseks mitte linde, vaid hoopis teistsuguseid kevadekuulutajaid – fotograafe – kelle valged suled (loe: torud) ülevalt kenasti silma torkavad. Näis, milline on selle aasta saak ja kas valged torud kevadise lume taustal üleüldse välja joonistuvad. Nähtud mais 2009.
Pärast lõunat.. Lõunakeskuses läksime lendama.. Lennuväljalt =) ja suunaks võtsime Ridali – koht, kus reeglina lennatakse hääletult – purilennukitega. Alates Tartust maastik muutub (kes siis seda ei teaks), ja lisaks kergetele kuplitele hakkasid tooni andma väikesed järved ja tiigid. Üldse tundus, et teatud liiki lõuna-eestlane peab lugu tiigist. Et päev oli olnud soe ja niiske (ning lääne-Eestis sadas samal ajal kõvasti vihma), oli ka meie taevas rohkem pilvi, ja seepärast toon siin välja vaid kolm fotot. Ühel siis villa veekogu ääres, teisel masinad ja mehed […]
See luksuskaater sõitis küll väga kiiresti ja jättis endast mõneks ajaks Läänemerre valge, ilusa sümmeetrilise juti, kuid meie lendasime veelgi kiiremini, ja jutti meist õhku ei jäänud. Mis on maailmas uut.. see Tõnis Mäe laul tuli meelde… Nähtud oktoobris 2009.
Taevale tänu, kevad pole enam kaugel – vähemalt kalendri järgi. Nüüdsest on mu kodulehel allalaetav märtsikuu kalender-desktop. Tulles vastu lugejate palvele, nüüd lausa viiel erineval moel (loe: resolutsioonis). Muide, ka see foto on tehtud märtsis, kuigi paar aastat tagasi. Ilusat kevadkuud ja usku soojemasse homsesse!
Inimene pole kala.. just see Ultima Thule laul tuli meelde. Kruiisilaeva tekil vees olemine näib omamoodi ärategemisena elule endale: viibida sügiseselt jahedas Läänemeres, kuid suure laeva pardal ja mõnekümne meetri kõrgusel, nautida puhast mereõhku ja sulistada soojas basseinivees. Pole midagi öelda – näib, oskavad elada! (PS. Igaühele oma, isiklikult ei pea seda õnnede õnneks.) Nähtud septembri lõpus 2008.
Võtsime suuna otse edelasse – Tartusse. Õige kohe sattusime intensiivsesse kahekõnesse Alutaguse kandi võimsate rabade ja metsadega ning pärast seda laius meie all Eesti mastaapseim järv, Peipsi. Sedavõrd suure siseveekogu kohal olles tundus üsna uskumatu, et kogu ülelennu ajal ei näinud me sellel mitte ühtegi suuremat alust. Jah, Peipsi rääbisel ei ole just parimad ajad.. aga ikkagi. Ainult suur sinine rahu, mille läänekallast markeeris kuldne liiv. Peipsilt taas maismaa kohale jõudes oli meeleolu sootuks teine – tühjus oli asendunud Jõgevamaa põldude ja taludega, ning meie ajasime õhust Kalevipoja jälgi taga. Ühes hoovis aga jäi mulle silma ilus lehm. Tema võis küll […]
Alanud on aasta kõige lühem kuu, kuid õnneks tuleb päikesevalgust iga päevaga aina juurde. Selles võite veenduda kasvõi Tartu Observatooriumi lehe abil. Ent lund on palju-palju ja selle peame veel kõik vastu kevadet “alla neelama”. No mitte muidugi meie ise, aga meie jõed, meie luhad, järved ja maa. Õnneks on suure sulani veel veidi aega. Lae veebruarikuu kalender-desktop siit. Pildistatud jaanuari viimastel päevadel, 2010.
Võiks arvata, et kui jää praguneb, siis tekivad pigem sirgjoonelisemad mõrad. Kuid nagu näha, tahab loodus teisiti ning vahel tekivad jää mõranemisest kujundid, mis meenutavad kas kõrgete majade kontuure või siis.. miks mitte EKG-sakke. Üleüldse on seda suurt jääsuppi mõnus vaadata, seda meeletut looduslikku abstraktsionismi. Pildistatud jaanuaris 2010.
Ma pole üldse kindel, kas see hea inimene, kes oma jalajälgedega lumme pea 20-meetri pikkuseid tähti kirjutas, on oma käe.. või õigemini jalakirja ülalt näinud. Veel vähem on tõenäoline, et see Katriina, kellele see sõnum mõeldud oli, on seda ülalt näinud. Nii et aidake mind palun, leidmaks just seda Katriinat ja kirjutajat – et ma võiks olla meediumiks kirjutaja ja adressaadi vahel. Nähtud jaanuaris 2010. Jõelähtme kandis. Jagage seda linki ja ehk leiame nad üles!
See väike reklaam ilmub peagi Apollo Lugu-nimelises ajakirjas. Saadaval Apollos ja teistes raamatupoodides. Ka minu kui kirjastaja käest saab seda osta. Nimekamateks äriklientideks on seni olnud Sampo Pank, Eesti Välisministeerium, Stenbocki maja ja mitmed teisedki… Olen tänulik ühe huvitava arvustuse eest – vaata siit!
Pärast kohvitamist Rakvere lennuväljal sättisime end taas minekule ning juba paarikümne minuti pärast olime Jõhvi lennuvälja kohal. Kuna muru oli niitmata, ei plaaninud me seal maanduda ja kohapeal selgus, et ei olekski saanud, arvestades tõsiasja, et lennuvälja olid sel kaunil hommikul hõivanud mudelistid, kes seal omi silmarõõme lennutasid. Lehvitasime ja jätkasime sõitu ida suunas, üha panoraamilisemaks muutuvate tööstusmaastike kohal. Veel pärast paarikümmet minutit jõudsime Narva lähedale, ja just vahetult enne Narva linna, otse Peterburi maantee kõrval, asubki Narval lennuväli. Kummastav oli maanduda otse rekkaderivi kõrvale, ning kindlasti oli tsipa põnevam […]
Eelmise aasta kevadel jagas lemmikpiloot (aitäh Sulle!) üht pealtnäha lihtsat mõtet: teha tiir ümber Eesti, kasutades selleks kõiki meie (era)lennunduse võimalusi (loe: valdavalt ei midagi enamat kui lihtsalt Eesti kultuurmaastikke). Mõistagi oli mõttel jumet ja augustiks olime asjadega niikaugel, et ootasime sobivaid ilmaolusid. Teadsin, et tulemas on enneolematu intensiivsusega näost-näkku kohtumine sellesama armsa ja ka ülalt küllaltki tuttava Eestiga, kuid kõike seda, mis nende loetud tundide sisse mahtus, ei osanud ma selle reisi terviklikkust silmas pidades loomulikult ette näha. Augusti lõpupoole see õhureis meil õnneks õnnestus, ja siit edaspidi avaneb läbi 16 miniloo sellest põgus pildiline […]
Kõigepealt – Ilusat Uut Aastat teile! Olgu selle tulevase numbri sees kõiksugu värve, nii heledaid kui tumedamaid, sest ainult nii tuleb sellest efektne ja meeldejääv aasta. Nüüd on veebis väljas aasta esimene kalender-ekraanipilt (kliki), mis mõeldud näiteks teie arvuti desktopile. Pildil on rannik Kaberneeme poolsaarel. Häid ajastamisi!
Kui Tallinnat nii vaadata, siis käib peast korra läbi mõte, et kus küll on peidus Uus-Tallinna kõrged (kaksik)tornid? Kuna kõik, mis asub veidigi kõrgemal, on sellel külmast kangel pildil palju kontrastsemalt näha, siis toob see näiliselt lähedamale ka tagumise, tegelikult Mustamäe tahaotsa jääva korstna (vist Akadeemia teel on see).. Vanalinnakontuur mõjub igal juhul rahustavalt, lausa vanamoeliselt. Nähtud detsembris 2009.
..ja kui selle pildi peale mõelda juurde eilsest sadama hakanud ilus lumi, oleks asi kahtlemata veevnam. Kuid mis põhiline – häid peagialgavaid pühi! Nähtud detsembris 2009.
Kui väljas on -17C ja karge talvepäike pressib end vaevu-vaevu horisondi kohale, hakkab õhust soojem meremass laisalt, kuid see-eest mastaapselt aurama. Linnulennult on see vaatepilt veelgi suurejoonelisem ja eksootilisem. Elame mitmekesises kliimas. Nagu oli tabavalt kirjas ühes paari aasta vanuses Soome TV-st tulnud reklaamis: Four seasons, many reasons. Siin on kõigest üks neist. Nähtud detsembris 2009.
On asju, mida lumi varjab, ja neidki, mida ta esile toob. Varjab näiteks mustust ja inimlikku korrapära, kuid toob hästi välja jala- või rehvijälgi. Või siis lausa rehve endid, nagu sel pildil. Ning kõik muu vägagi tõenäoline mustus ja räpasus selle rattakuhja kõrval on lume tõttu diskreetselt varjatud. Hea seegi, sest hetkeks võib ju lubada endale seda väikest enesepettust. Nähtud veebruaris 2008. (Need võivad olla Good Year rehvid aga mine tea…)
Kuna jõulud lähenevad tormilise kiirusega, annan teada, et endiselt on nii Apollos kui Rahva Raamatus saadaval minu esimene aerofotoraamat “Eestimaa 1000 jala pealt”. Tegemist on puhtalt aerofotodest koosneva suureformaadilise raamatuga, mille 160-leheküljel avaneb veidi teistsugune pilk Eestimaale. Fotod jagunevad seitsmesse peatükki – Eestimaa kujundid, maastik, töö ja põld, väikesaared ja laiud, vaba aeg, elamised ja linnad neljast ilmakaarest (jah, kõige ida-, lääne, põhja ja tähtsaimast lõunapoolsest). Remargina veel niipalju, et raamatus on väljas enamik Eesti väikesaari, ning sel moel ei ole neid väljatoodud […]
Virumaal on pikki kilomeetreid inimtühja rannikut, kus on kuulda vaid tuult ja mere häält. Keegi ei sega. Lapsepõlvesuviti korjasime vennaga mere äärest kõiksugu välismaist sodi, mida meri randa uhtus. Rootsi ja Soome piimapakke, penoplastitükke (millele sai sulg otsa pandud ja maatuulega merele saadetud), tühje eksootilisi klaaspudeleid, ilusat mere poolt töödeldud puitu ja tont teab veel mida. Läbi selle tuule, merekohina ja piiritsooni imbus meieni kauge ja ahvatlev välismaa. Nähtud Ida-Virumaal, mai 2008.
Toompeal asuv 45.6-meetri pikkune ja 9.5m läbimõõduga Pikk Hermann on nime saanud kunagise germaani sõjapealiku järgi. Muistseid kaitserajatisi, Pikkasid Hermanne, on Euroopas palju-palju ja Eestis kokku neli (Toompeal, Narvas, Paides ja Kuressaares). Mulle meeldis üks Eerik-Niiles Krossi artikkel, kus ta toob välja ka viienda – mitte küll pika, vaid hoopis paksu Hermani, Herman Simmi – kes vastupidiselt klassikalistele Pikkadele Hermannidele ei tegutsenud mitte kaitse-, vaid äraandmisajenditel. Nähtud 2008. aasta septembris. Täpselt samal kuul vahistati ka Herman Simm.
Kas te olete näinud (Eestis) nii autodele kui jalakäijatele mõeldud seesugust kahetasandilist ringteed? Siin see on, kogu oma ebatavaliselt udupeenetes vormides. Moodustist ülalt vaadates tuleb meelde vana tõde – vabadus on tunnetatud paratamatus. Lisaks on antud ringteesüda kindlasti põnev koht filmi-, ja muudeks võteteks.. Nähtud Tallinnas, 2008. aasta mais.
Juba neljandat kuud on mul suur rõõm jagada teiega, head lugejad, päevi – läbi ekraanipilt-kalendrite, loomulikult! Püüan leida silmale rahulikke ja avaraid motiive ning alates detsembrikuust on lisaks päevadele kirjas ka nädalad. Seda selleks, et kiires aastalõpumelus mõni tähtis nädal üldse vahelt ära ei jääks. Klikkige siia ja valige kalendrifoto sõltuvalt Sinu ekraani resolutsioonist. Loodan et saate kenasti hakkama! Pildil on Saaremaa lõunarannik, vaadates Ruhnu suunast. Nähtud augustis 2009. Ilusat alanud detsembrit!
Rõõm on teada anda, et koostöös Grenader Kirjastusega on värskelt valmis saanud minu aerofotodest koosnev suureformaadiline (33 x 48cm) kalender, mis kannab nime Aero2010. Spiraalköites seinakalender on prinditud läikivale ja kvaliteetsele paberile ning peaks kinkekarbis saadaval olema pea kõikides suuremates (raamatu)kauplustes. Kalender on eesti-läti-leedu ja inglisekeelne ning maksab 149.- PS. Kui kellelgi on huvi seda jõulukingiks hankida, siis minu kaudu saab odavamalt: andres@taevapiltnik.ee
Tartu kesklinn on viimaste aastate jooksul ülaltvaadates muutunud. Arhitektuuriliste tõmbenumbritena torkavad silma nii uus Vabaduse sild, Kaubamaja, Tasku kui Plasku aga loomulikult ka Tigutorn, mis oma erilisuses saab ehk kunagi, näiteks 100 aasta pärast, omaaegse tormaka kinnisvaraepohhi ikooniks. Siin pildil käib töö suure hooga, ning teo esimesed ringjad vormid on alles väljajoonistumas. Nähtud 2007 juunis.
Alates 1530. aastast on Tallinna linna meie kauni Raekoja torni otsast valvanud juba kolm Vana Toomast. Esimene Toomas sai tabamuse 1944. aasta märtsipommitamisel, teine oli ametis 1952-1996 ja kolmanda, noorima Toomase teenistus algas kohe pärast teise lõppu (muide, teist näeb Tallinna Linnamuuseumis). Siin pildil hoiab tuulelipp Toomas silma peal Kullassepa tänaval. Nähtud oktoobris 2006.
Lasnamäel on oma rütm. Aknad, rõdud, katused ja liftiruumid – kõik sulandub kokku üheks massiks, ja mitte, et selles triviaalses tõsiasjas midagi uut või geniaalset oleks, aga lihtsalt – ülalt torkab see rütm silma ruumilisemana, vaid siit näeb majasid majade taga. Nähtud juulis 2009.
Kõik, milles on mingigi korrapära, eristub ülevalt hästi. Eriti veel suur ja kandiline põld, mis nö tavaliste põldude seast torkab silma juba kilomeetrite kauguselt. Jah, keegi sirge joonega mees on seda harima hakanud. Ning kui kandilisel põllul oleksid veel viljaringid, siis oleks see vast üks omamoodi geomeetriline sümbioos! Nähtud juulis 2008.
