Nii siis vanasti elati – omaette, aga koos. Parasjagu lähedal, et hoida mõttelist silmsidet, kuid üksjagu eemal, et mitte igal hetkel naabri silma alla sattuda. Kuidas see kõik nii äkki kadus.. (pidades silmas nö uut aega ‘kinnisvaranduses’) | That’s the way the Estonians have used to live in their countryside – alone, but still together. Close enough to have an eye-contact with your closest neighbour, but still descretely far away, on your own.
Energia kokkuhoiu mõttes peabki taoline priiskamine lõppema ja eestlanegi peab elama hakkama naabrit sallides. Muud pääsu inimkonnal pole, sest emake maa ei suuda kaua egosite enda pinnal kanda.
Väga mulle meeldivad need taevapildid, aitäh!
Aitäh hea sõna eest, Tiiu! Mul on rõõm neid jagada. Mis puutub meie rahvaarvu per ruutkilomeeter, siis meil on küll veel ruumi, et leida endale “oma maalapp” (ja arvestades elanikkonna jätkuvat vähenemist, siis seda enam). Ometi, ‘elu tahab midagi muud’ ning külastumine-linnastumine paratamatu nähe.
see on vist miski looma rada, mis seal põllu peal vonkleb
Jaa, mõtlesin et ei hakka sellele tekstis tähelepanu osutama, sest lähemal vaatlemisel on see nii ehk naa selgelt näha. On jah loomarada.