Andres
22/09/2010
0
Maastikud / Maastikud
Õhus on sügist. Autojäljed mööduvad majast üsna lähedalt. Nähtud täpipealt kaks aastat tagasi, Harjumaal.
Õhus on sügist. Autojäljed mööduvad majast üsna lähedalt. Nähtud täpipealt kaks aastat tagasi, Harjumaal.
Foto ei varja, et need kaks siklimeest on neid radu ennegi sõitnud. Aga siin nad vestlevad, keset mustreid, õhtuse päikese kumas. Nähtud 2009a. suvel.
Allolevale värvilisele kaubikumustrile sekundeerivad siin aga kümned värvilised tünnid, mis eemalt vaadates on otsekui värvitopsid, oodates üht hiigelpintsliga tegelast… Nähtud Tallinnas, juulis 2010.
Pealtnäha tundub see nagu ühe väikse poisi unistus – omada erivärvilisi kaubikuid, millega siis esikust elutuppa ja tagasi sõita. Kuid 1:1 mõõtkavas on see hoopis mõne suurema poisi igapäevatööks. Ilmselt läks ta üht neist ära viima… Nähtud oktoobris 2009.
Sellist tüüpi ‘maastikku’ nähes jäin ma mõtlema, et see mees (või mehed), kes platsil autosid paika sõidutavad, vabal ajal väikeautosse ilmselt ei istuks. Või kui, siis nad hakkavad puhtalt rutiinist seda kusagile ära parkida püüdma. Kuid nali naljaks, vajalik töö on seegi. Saab siis näha, kas maailmamajanduse väikesed ja positiivsed meeleolu- ja numbriparandused ka meiesuguse transiitmaa parkimisplatsidele rohkem elu ja liikumist toovad. Nähtud 2009. sügisel.
Lasnamäel on oma rütm. Aknad, rõdud, katused ja liftiruumid – kõik sulandub kokku üheks massiks, ja mitte, et selles triviaalses tõsiasjas midagi uut või geniaalset oleks, aga lihtsalt – ülalt torkab see rütm silma ruumilisemana, vaid siit näeb majasid majade taga. Nähtud juulis 2009.
Mulle pakub suurt meelelahutust teatud piltide ‘sisse’ minna. Näiteks see, mis üldplaanis, muu virr-varri seast, torkab silma korrapära ilmse kehastusena, ent lähemal vaatlemisel on näha täpsemaid ja mitte-nii-täpseid manööverdamisi. Ühesõnaga, see kõik räägib ühest – inimene on ekslik. Vähemal või suuremal määral; ja kes ja millal siis ja kuidas, see on juba pisiasi. Nähtud juulis 2007.
