Mitte miski ei peegelda taevast nõnda hästi, kui väiksed ja vaiksed rabajärved. Ja puude kontuurid moodustavad otsekui taevaraami. Nähtud 2007. sügisel.
Mitte miski ei peegelda taevast nõnda hästi, kui väiksed ja vaiksed rabajärved. Ja puude kontuurid moodustavad otsekui taevaraami. Nähtud 2007. sügisel.
Mõni jõgi on käänulisem kui teine, ja silmusklev Emajõgi koos oma väikeste harudega ligipääsmatul lammialal on midagi, mida mujal Eestis, vähemalt sellises mastaabis, ei ole. Siin, mitte kaugel Võrtsjärvest, jäävad kahele poole rabad ja sood (Meleski ja Sangla), mis toovad jõkke lisavett. Kui aga veeseis veidi madalam on, jääb mulje, otsekui lõppeks mõni jõesopp lihtsalt ära. Nähtud septembris 2010.
Õhtupäike äratab maastiku ellu ning raba rabab meid külgvalguses oma pehme pinnase, mätaste ja järvedega. Keset lopsakat floorat torkab silma ka fauna – antud juhul kaks sookurge, tõenäoliselt paar, kes oma nõtketel jalgadel õhtusöögiks parimat paika (loe: toitu) otsivad. Nähtud augustis 2009.
Varaõhtuselt ja vaikselt Viljandi lennuväljalt tõusime peagi taas 1000 jala kõrgusele ning nüüd võtsime suunaks Pärnu. Ehk siis joonelt läände, sinna, kuhu maadmööda küll päris otse ei saa, sest et nende kahe linna vahele jääb mõõtmatult võimas Soomaa Rahvuspark (tervitused just kestvassse viiendasse aastaaega). Nii oligi, et enamus sellest distantsist möödus suure inimtühjuse kohal: vaid rabad, rabasilmad ja metsad. Meeletu. Ja jumal teab, kui paljud metsaelanikud ja loodusfotograafid meie mürinast häiritud võisid olla… Veidi veel ja olimegi Sindi kohal, sealt […]