Mu head lugejad ja sõbrad! Andke andeks, et sellele lehele nii harva uusi pilte lisan; asi on liiga kaldu mu FB-lehe suunas, mida lihtsalt ja tõenäoliselt vaadatakse palju rohkem. Aga see selleks. Siin üks pilt Saaremaalt – kes soovib, võib äratundmise korral kirjutada või pakkuda, mis kirikuga on tegemist. Kõike head teile, ja ma luban siiski veidi tempot tõsta ka siinsel lehel!
Siin üks aerofoto vahest ühest kõige fotogeenilisemast linnusest ja tema “ansamblist” kui nii võib öelda.
Kuidas minna Vilsandile? Kõrgemalt paistab paremini kätte – vt teed all vasakul ja Vilsandit ülal paremal. Käidud-nähtud-tehtud, kunagi ammu juba…
Üks killuke väikesest ja siit ida poolt vaadates otsekui mitme mere tagusest Vilsandist. All vasakul Vikati sadam, keskel paremal Vilsandi küla ning ülal Eesti kõige läänepoolsem tuletorn. | Fragment of one small (8.7km2) Estonian island called Vilsandi. In left the porf of Vikati, and upper right you can see the westernmost lighthouse in Estonia.
Mis paistaks ülalt erksamini silma, kui kobar värvilisi veesõidukeid? Eriti kui need asuvad kitsukeses vallikraavis ja ootavad seal aerutajaid või väntajaid. Nähtud juulis 2008, Kuressaares.
Palava päeva harjal tõusime me taas õhku, et sõita ühelt Eesti suurimalt saarelt teisele – Kuressaare lennuväljalt Kärdlasse. Põldude kohal tekkivate tõusvate õhuvoolude tõttu rappus me lennuk ehk isegi rohkem kui eelmisel päeval, ent kurss jäi mõistagi samaks. Mis sest et mitu peatust oli veel ees, valdas meid ikkagi tunne, et õige varsti oleme tagasi, et kohe-kohe saab ring täis. Sest Eesti on ju nii… te teate küll, mis sõna võiks kahe punkti järele asetada. Lend kahe igipõliselt ja lahedalt […]
Seda postitust ajendas tegema eilne traagiline õnnetus Saaremaal, mil Panga pangalt kukkus alla Soome kodanik. Kindlasti ei ole seesuguste õnnetuste vältimiseks tarvis kõiki paiku tarastada, kuid üks on küll kindel – nii lähedale, nagu siin Saarlase artikli esimesel pildil on näha – nii lähedale küll ei tohiks ühtki pinki panna. Või kui, siis ainult juhul kui Saaremaal pole enam ühtki üleliigset vaba meetrit sisemaa suunas.
Ruhnust teisel katsel üles saades oli veel hommik, aga muljeid oli juba mitme päeva jagu. Ei ole ju tavaline mõnekümne-minutiliste lendude järel saarelt teisele hüpata (kõrvalpõikena tuli meelde üks ameeriklasest õppejõud, keda kord Muhumaal, Koguvas kohtasin ja kes ennast ‘saare-hüppajaks’, island-hopperiks, kutsus; ehk et kui ta reisib, siis ainult saartele, ja eelistatult väikesaartele). Suund sai võetud Saaremaale, Kuressaare lennuväljale. Kui me mere kohal taas kõrgust kogunud olime, hakkas meist vasakult paistma Läti liivane rannik. Ilmselt Kolka neeme piirkond või midagi, mõtlesime. Muus osas oli sõit rahulik […]
