Mis sest et otse eest, pilvede vahelt piiluv päike maastiku toonid endasse neelab, Eestimaa võlu see ei vähenda. Tee maja ja metsaga, nähtud suvel 2010 Lõuna-Eestis.
Puud selleks, et kasvõi terve rongkäik teel olles päikese eest varju leiaks. Kuid teed on tühjad. Nähtud Lõuna-Eestis, suvel 2010.
Värske asfalt ja kivid kurvis, kes neid suudaks lahuta… Kuigi, nüüdseks on teetegijad ilmselt (ja loodetavasti) seda teha suutnud. Ohutuse mõttes. Nähtud oktoobris 2009.
Mis muu ikka sügisesse paremini sobiks kui mitte sügisesed pildid.. mõtlesin ma, ja panin siia vaatamiseks ühe õige lihtsat foto, kus tulevad ka varjudena nii lehtedega, kui raagus puud. Nähtud eelmise aasta oktoobris.
Kellelegi on see heaks peatuspaigaks. Tea, kas oli kull või kotkas.. Nähtud augustis 2009.
Sel suvel hakati renoveerima Peterburi maanteed ja sealhulgas ka vanemat, suurtest betoonplaatidest koosnevat teeosa, mis hetkel Irust Maarduni ulatub. Betoonplaadid on ajahambale kenasti vastu pidanud, sest sinna asetati need Saksa sõjavangide poolt, juba vahetult pärast Teise Maailmasõja lõppu. Kusagil selle tee kõrval olla venelased teinud ka käe-jala-juures kalmistu, kuhu maeti hinnanguliselt 300-350 sõjavangi. Kui palju võidi siis ohata taeva suunas! Nüüd saab ohata läbi katuseluugi. Ja mis muutub? Kiirus, kiirus, ei muud…
